Suur koda

„Suur koda“ seob endas mitme tegelase elud, kelle saatused põimuvad ümber ühe eseme – Jeruusalemma korteris asuva kirjutuslaua. See mööbliese, kord kuulunud noorele juudi luuletajale enne Teist maailmasõda, rändab aja jooksul läbi mitmete käte ning kannab endas mälestusi, kaotusi ja katkestusi. Nicole Krauss ei esita oma romaanis lineaarset narratiivi. Selle asemel kooruvad tegelaste lood välja fragmenteeritult, justkui katkenud mõttekäikude jada, mida ühendab alles tagantjärele mõistetav sisemine loogika. Tegelasteks on näiteks Ameerika kirjanik, kes pärast naise lahkumist jääb kummitama kaotatud loo tunnetus, ning eakas Iisraeli jurist, kes otsustab äkitselt loobuda oma elust ja identiteedist. Kõik nad on omal moel nihkes – kas ajas, ruumis või enese suhtes.

Raamat tegeleb püsivalt mäluga – mitte ainult isikliku, vaid ka kultuurilise ja ajaloolise mälu rolliga identiteedi kujunemisel. Krauss ei selgita, ei juhi lugejat lihtsustatud tähendusteni, vaid laseb tekstil jääda kildudeks, mille vahel tekib tähendus alles siis, kui lugeja loob seosed ise. „Suur koda“ on lugu inimestest, kes elavad mineviku varjus ja püüavad selles leida mingit järjepidevust. Esile tõuseb küsimus sellest, mida tähendab kaotada oma lugu – või pärida kellegi teise oma –, ja kas mingil hetkel saab selle taastada või ümber kirjutada.

Tegelaste rännakud, nii füüsilised kui vaimsed, viivad lugeja New Yorgist Tel Avivini ja tagasi, kuid ruumilised siirded jäävad alati allutatuks sisemisele otsingule. Krauss ei anna oma tegelastele kindlaid vastuseid ega paku lunastust, vaid dokumenteerib hetki, mil nad jäävad silmitsi tühimiku, vaikuse või millegi poolelioluga. Raamat ei räägi ainult kirjutuslauast kui esemest, vaid kirjutamisest kui mälestuste vormist, milles püsivad jäljed ka siis, kui loo algus ja lõpp jäävad teadmata.