Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee aparaat 1945-1953

Olev Liiviku uurimus „Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee aparaat 1945–1953“ keskendub ENSV poliitilise juhtimise struktuuridele ning parteiaparaadi toimimisele vahetult Teise maailmasõja järgsel perioodil. Tegemist on akadeemilise käsitlusega, mis vaatleb süstemaatiliselt EKP Keskkomitee ülesehitust, personali, töökorraldust ning ideoloogilisi ja administratiivseid funktsioone. Autor analüüsib, kuidas kujunes parteiaparaat sõjajärgsel stalinistlikul ajastul, millised olid selle suhted Moskva keskusega ning millist rolli mängisid kohalikud parteifunktsionäärid riikliku kontrolli ja poliitilise suunamise elluviimisel Eestis.

Raamat lähtub allikakriitilisest ja struktuurifunktsionaalsest lähenemisest, toetudes rohketele arhiivimaterjalidele, sh EKP dokumentatsioonile ja sisemistele korraldustele. Liivik käsitleb nii organisatsioonilist hierarhiat kui ka selle muutumist ajas, sealhulgas personali vahetusi, ametikohtade jaotusloogikat ning kontrolli- ja mõjutusmehhanisme. Lisaks uuritakse, kuidas parteiaparaat suhestus teiste institutsioonidega – valitsusasutuste, jõustruktuuride ja ideoloogiliste organisatsioonidega. Üheks keskseks teemaks on küsimus, kuivõrd oli tegemist omaalgatusliku juhtimisega kohapeal ja kui suurel määral määras suuna Moskva poliitiline tahe.

Olev Liivik on ajaloolane, kes on spetsialiseerunud Eesti 20. sajandi poliitilisele ajaloole, eriti Nõukogude perioodile. Tema uurimistööd on keskendunud partei- ja võimuorganite struktuuridele ning nende arenguloole, pakkudes süvitsiminevat ja faktipõhist käsitlust keerulistest ajalooperioodidest. „Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee aparaat 1945–1953“ kuulub akadeemilise ajalookirjutuse valdkonda ja on suunatud lugejatele, keda huvitab nõukogudeaegse haldussüsteemi toimimine ning ideoloogilise võimu mehhanismid Eesti NSV-s.