Metsanduse põhijooned

Oskar Danieli „Metsanduse põhijooned“ on 1930. aastal ilmunud ülevaateteos, mille eesmärk on anda süstemaatiline ja kokkuvõtlik käsitlus metsanduse olulisematest alustest. Tegu on esimese omalaadse eestikeelse metsandusõpikuga, mis oli mõeldud eeskätt metsaülematele, metsatehnikutele ja metsandushuvilistele, kuid sobis hästi ka õppevahendiks noorele Eesti Vabariigile omases kutselise metsamajanduse kujundamise kontekstis. Raamat keskendub metsamajanduse üldpõhimõtetele, tuginedes nii tollasele teaduslikule käsitlusele kui ka kohalikele oludele ja vajadustele.

Teoses käsitletakse metsade ülesandeid ja tähendust, puuliikide iseloomu, metsade kasvatamist, uuendamist ja hooldamist. Samuti pööratakse tähelepanu metsamajanduslikele töödele nagu raiumine, kuivendamine, metsatulekaitse ja metsade mõõtmine. Tugevalt on esindatud ka normatiivne käsitlusviis – rõhutatakse metsade sihipärast kasutust ja kaitset kui riiklikult olulist ülesannet. Arvestades aja konteksti, on raamatus tunda pragmaatilist ja selgelt eesmärgistatud suhtumist loodusesse, kuid see ei välista metsa väärtustamist ka kui ökoloogilist ja kultuurilist keskkonda.

Oskar Daniel oli Eesti metsateadlane ja ametnik, kes mängis olulist rolli Eesti metsanduse professionaalse korralduse ja terminoloogia kujundamisel 20. sajandi esimesel poolel. Tema panus seisneb lisaks sisulisele tööle ka rahvusliku metsandusalase kirjanduse loomises. „Metsanduse põhijooned“ oli oma aja kohta eesrindlik käsiraamat, mille kaudu anti edasi metsateaduse aluspõhimõtteid eesti keeles, toetudes Saksa ja Skandinaavia metsandusteaduse eeskujudele, kuid kohandades neid kohalikele oludele. Tänapäeval on teos ajaloolise väärtusega dokument, mis peegeldab noore metsariigi sihipärast ja teaduspõhist looduse haldamise püüdlust.