Barrabas

Pär Lagerkvisti romaan „Barrabas” käsitleb Jeesuse surma eest vabastatud varga ja mõrvari elu pärast tema ootamatut pääsemist. Barrabas on piiblist tuntud kõrvaltegelane, kellele anti armu Rooma valitsejate poolt rahva nõudmisel. Lagerkvist muudab selle lühikese viite sügava ja eksistentsiaalse uurimuse aluseks, kujutades Barrabast kui inimest, kes ei suuda mõista oma pääsemise põhjust ega Jeesuse tähendust. Tema elu pärast ristilöömist kujuneb sisemise heitluse, kahtluste ja otsingute teekonnaks, kus peategelane püüab mõista usku, süüd ja lunastust, jäädes samas võõraks nii kristlastele kui endale.

Lugu kulgeb läbi erinevate paikade – vanglatest, kaevandustest ja äärelinna hoovide kaudu Rooma ühiskonna äärealadele. Barrabas satub nii kristlaste keskele kui tagakiusajate kätte, kuid jääb pidevalt oma kogemusele ja vaateviisile truuks. Tema sisemine maailm on täis segadust, umbusku ja vaikivat igatsust mingi suurema tõe järele. Lagerkvist ei kujuta Barrabast kangelasena ega patuse kahetsuse musternäitena, vaid inimesena, kes ei leia kindlust ei uskmatuse ega usu kaudu. Ta on tunnistaja millelegi, mida ta ei mõista – mehe surmale, kes ei räägi tema keelt, aga kelle vari jääb teda saatma.

Pär Lagerkvist (1891–1974) oli rootsi kirjanik ja Nobeli kirjandusauhinna laureaat, kelle looming keskendub inimeksistentsi põhiküsimustele – hea ja kurja, usu ja kahtluse, elu ja surma piiridele. Tema stiil on napp, kontsentreeritud ja sügavalt filosoofiline, mis võimaldab väheste sõnadega avada suuri sisemisi tähendusi. „Barrabas” on üks tema tuntuimaid ja mõjuvamaid romaane, mida on tõlgitud paljudesse keeltesse ning käsitletud kui eksistentsialistliku kirjanduse olulist teost. Lagerkvist esitab küsimusi, millele ei anta lihtsaid vastuseid, luues ajatu loo inimese üksindusest Jumala ja maailma ees.