Sigaret

Robert Randma romaan „Sigaret“ avaneb kui aus ja toores sissevaade Tallinna lähikümnendite linnamiljöösse ja selle inimeste argipäeva. Peategelaseks on noor mees, kelle elu kulgeb vaevumärgatava inertsiga mööda öiseid tänavaid, baare ja juhuslikke elukohti, kus tubakasuits ja ükskõiksus sulanduvad igapäevaelu osaks. Sündmustiku keskmes ei ole klassikaline arengulugu ega suurte pöörete jada, vaid pigem seisund – kestvas sihituses ekslev elu, kus otsused ei too lahendusi, vaid uue ooteaja. Kõne all on maailm, kus suitsetamine ei ole lihtsalt harjumus, vaid identiteedi osa, sümbol kuuluvusest ja kõrvalejäämisest korraga.

Tekst liigub pigem episoodiliselt, fragmendina ühest päevast, ühest õhtust, ühest mälestusest teise. Autor ei romantiseeri tegelaste paigalseisu, kuid ei langeta ka moraalseid otsuseid. See on pigem dokumentatsioon eluviisist, mis eksisteerib pingeväljas turvalisuse ja hävingu vahel. Dialoogid on nappide sõnadega, sageli peegeldamas sotsiaalset ükskõiksust ja passiivsust. Üksildus ja igatsus millegi määratlematu järele jäävad kogu loo vältel saatma peategelast ja tema ümber koonduvat seltskonda. „Sigaret“ ei paku lunastust ega arengut, vaid otsekohest ja kohati ebamugavat ausust ühe eksistentsiaalse seisundi kujutamisel.

Robert Randma on eesti kirjanik, kelle looming on tihedalt seotud urbanistliku elutunnetuse ja ühiskondliku äärealaga. „Sigaret“ oli tema debüütromaan, mis pälvis tähelepanu just oma otsese ja ilustamata keelekasutuse poolest. Randma tekstid ei püüa meeldida ega olla esinduslikud, vaid pigem esindavad kultuurilist vastuheli ja nõudlikku ausust. Ta käsitleb elu detaile, mida sageli kirjanduses välditakse – tühjust, seisakut ja vajadust oma olemasolu õigustada, isegi kui see juhtub vaid järgmise sigaretipausi jooksul.