Pikk kihlus

Prantsuse kirjaniku Sébastien Japrisot’ romaan „Pikk kihlus“ kujutab endas lugu, milles armastus ja sõda, lootus ja meeleheide põimuvad tihedaks, mitmekihiliseks narratiiviks. Tegevus algab Esimese maailmasõja päevil, mil viis Prantsuse sõdurit mõistetakse surma ning jäetakse vaenlase tule alla ühte kaevikusse. Üks neist on Manech, noor mees, kelle kihlatuks jääb Mathilde, jonnakas ja elujõuline neiu. Sõja lõppedes ei suuda Mathilde leppida ametliku teatega oma armastatu hukkumisest ning alustab kangekaelset ja üksikasjalikku uurimist, et selgitada välja, mis tegelikult juhtus. Tema teekond viib läbi kirjavahetuste, kohtumiste, mälestuste ja vaikuste, kogudes killukesi tõest, mis ei taha kuidagi selgeks kujuneda.

„Pikk kihlus“ ei ole pelgalt detektiivilugu ega romantiline draama – see on sügav sissevaade inimese igatsusse ja mällu, mis sõja kaose keskel püüab kinni hoida õrnast lootusest. Mathilde’i uurimine avab lugejale mitmeid erinevaid lugusid, mis kõik viivad tagasi samasse traagilisse sündmusesse. Teos vaheldub eri tegelaste vaatenurkade vahel, kasutades nii kirjeldavat kui ka dokumentaalset stiili. Seda raamib küsimus õiglusest, mäletamisest ja inimlikust väärikusest. Romaani rütm on aeglane, kohati peaaegu meditatiivne, kuid just see võimaldab lool kasvada ja süveneda. Kujundite kaudu tuletab autor meelde, et iga sõda jätab järele rohkem kui haavu – see jätab katkised elud ja vaikivad mälestused.

Sébastien Japrisot (1931–2003), kodanikunimega Jean-Baptiste Rossi, oli mitmekülgne autor ja stsenarist, kelle looming liikus kriminaalromaani, psühholoogilise draama ja ajaloolise jutustuse piiril. Oma varasema edu saavutas ta just põnevikega, kuid „Pikk kihlus“ tähistab tema küpsemat, intiimsemat ja ajalooliselt laetud loomeperioodi. Selle romaani põhjal valmis ka hinnatud film Jean-Pierre Jeunet’ lavastuses. Japrisot’ stiilile on iseloomulik mitmeplaanilisus ja elutunnetus, mis ei püüa anda lihtsaid vastuseid, vaid näitab, kuidas minevik elab edasi neis, kes ei loobu küsimast.