Kuuskümmend kuus

Šolom Aleihhemi jutustus „Kuuskümmend kuus“ kuulub tema jidiši keeles loodud realistlike ja samas südamlikult humoorikate teoste hulka, milles ta kujutab idaeuroopa juudi eluolu 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses. Teose keskmes on lihtsad inimesed oma igapäevase võitluse, unistuste ja väärikuse säilitamisega ühiskonnas, mis ei soosi nende tõusmist ega turvatunnet. Jutustuses astub esile üks Aleihhemi tüüpilisi tegelasi – lihtne, sageli vaesuses elav mees, kes püüab läbi väikeste kavalduste ja suure lootusega saavutada midagi enamat. Arv „kuuskümmend kuus“ omandab loos sümboolse tähenduse, viidates ootusele, mille ümber kogu tegevus keerleb, ning mis lõpuks mõjub rohkem kui allegooriline pettumus või pilguheit eluliste illusioonide habrasse loomusesse.

Aleihhemi stiilile omaselt on loo jutustamisviis elav, dialoogirohke ja täis rahvalikku huumorit, milles tragikoomiline alatoon viib lugeja kord muigama, kord kaasa tundma. Tegelased ei ole karikatuurid, vaid elu endaga võitlevad inimesed, kelle südikus ja usk paremasse tulevikku ei kao isegi kõige lootusetumates oludes. Kirjanik toob välja kogukonna sisemise dünaamika, igapäevase majandusliku võitluse, usulised ja kultuurilised eripärad, mis määrasid paljude juudi perede elu tolleaegses Venemaa keisririigis. Nii joonistub jutustusest välja sotsiaalne pilt, kus väike inimene üritab väärikalt toime tulla maailmas, mis teda pidevalt proovile paneb.

Šolom Aleihhem (1859–1916), kodanikunimega Solomon Rabinovitš, on üks tuntumaid jidišikeelse kirjanduse esindajaid. Tema looming on andnud häältele kuju, mis muidu oleksid jäänud märkamatuks – väikelinnade kaupmehed, õpetajad, võlglased ja igapäevaeluga heitlevad inimesed. Tema tegelaskuju Tevje piimamees sai maailmakuulsaks tänu muusikalile „Fiddler on the Roof“. Aleihhemi tööd iseloomustab inimlik soojus, selge pilk sotsiaalsele tegelikkusele ja oskus siduda argine mütoloogilise mõõtmega. „Kuuskümmend kuus“ esindab tema miniatuurse, kuid mõjuka jutustamiskunsti tuuma.