Surmatrummid ja pajupill. Ülestähendusi Tartust Issanda aastal 1704

Ajalooline romaan käsitleb Tartu traagilist hävingut Põhjasõja ajal, vaadatuna ühe tolleaegse tuntud kirjamehe, Käsu Hansu silme läbi. Oma päevikus jutustab ta enda isikliku armastusromaani kõrval kõigest, mida ta põgenikuna tol ajal Tartus läbi elas. Sel ajal kui ümberringi põrisevad surmatrummid, heliseb tema allasurutud armastus õrna, lüürilise pajupillina. Ta teeb kaasa raske piiramisaja, kuuleb tsaar Peetrit linnale tõotamas "kümnekordset vabadust", ja seisab lõpuks linna varemetel, kust elanikud on Venesse viidud. Kuid oma nägemuses tõotab ta Tartule uut vabadust ja õnneaega.
Herbert Salu (15.XI 1911 Viru-Jaagupi – 1.X 1988 Lund) on eesti viljakamaid kirjandusloolasi, kes oma uurimustest on käsitlenud nii eesti varasemat kui ka XIX ja XX sajandi kirjandust. 1943. aastal lõpetas Salu Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna, doktorikraadi omandas aga 1964. aastal Turu Ülikoolis. Õpetas eesti kirjandust Tampere Ülikoolis. Paguluses on Salu avaldunud tosinkond kultuuri- ja kirjandusloolisi uurimusi sisaldavat raamatut.