Teater. Muusika. Kino 10/2020

2020. aasta oktoobrikuu ajakirja Teater. Muusika. Kino number algab Rein Aguri kirjutisega „Kilplaste toimetamised”, millele järgneb intervjuu laulja Helgi Salloga. Persona grata rubriigis on seekord fookuses tšellist Theodor Sink. Teatriosas arutleb Oliver Issak Kanuti Gildi SAALis esietendunud lavastuse „Kas te olete oma kohaga rahul” kaudu kinnisvara teemade ja ruumi tähenduse üle. Gerli Mägi kirjutab stsenograafia jäädvustamise võimalustest ja keerukusest Eestis, Kärt Kelder analüüsib Vabal Laval etendunud lavastust „WhiteWash”, tõstes esile selle terava keelekasutuse ja sõnumi.

Tantsurubriigis esitavad Anu Ruusmaa ja Evelin Lagle-Nõmm mõtteid Marina Kesleri lavastuse „Anna Karenina” kohta, rõhutades „vähem on rohkem” põhimõtet balletikunstis. Muusikateemades kirjutab Kai Taal Pärnu Muusikafestivali 2020 toimumisest koroonakriisi tingimustes. Marju Riisikamp ja Ene Metsjärv käsitlevad 16. Tallinna kammermuusika festivali põhjal Põhjala muusikalisi mõjutusi, Anne Aavik aga toob esile tippsopran Camilla Nylundi kontserdi Tallinnas kui ühe kriisiaja kultuurivõidu. Tiina Õun jagab oma festivalipäevikut Pärnu Muusikafestivalilt, kirjeldades nii live-esituste kui järelkuulamise kogemust.

Kinoosas kirjutab Hasso Krull Veiko Õunpuu mängufilmist „Viimased” ning sellele järgneb režissööri intervjuu, kus käsitletakse filmi teemasid ja tausta. Lauri Kärk jätkab esseesarja „Kuidas lugeda filmi”, keskendudes montaaži teemale. Lisaks on avaldatud kolm EKA animatsiooniosakonna I kursuse tudengite esseed: Sigrit Villido mõtiskleb animast animatsioonini liikumisest, Kadi Sink arutleb absurdi ja argielu seostest ning Andrei Bljahhin jälgib Priit Pärna 1977. aasta animafilmi „Kas maakera on ümmargune?” geograafilist teekonda. Nii põimib number eri kunstivaldkondade arvustused, intervjuud ja loomingulised mõtteavaldused üheks terviklikuks kultuuripildiks.