Teater. Muusika. Kino 11/2020

„Teater. Muusika. Kino” 2020. aasta üheteistkümnenda numbri avab Armin Kõomägi kirjutis „Kolm põrsakest ja harvester”, milles autor seob allegoorilise jutustuse Eesti Draamateatris lavastatud „Lehman Brothersiga”. Rubriigis „Vastab” jagab oma mõtteid keeleteadlane ja pedagoog Indrek Park, Persona grata veerus on fookuses näitleja ja lavastaja Sten-Johan Lill. Teatrikäsitlustes kirjutab Jürgen Rooste Lauri Lagle lavastusest „Sa oled täna ilusam kui homme” Von Krahli teatris, Made Luiga analüüsib Ugala lavastust „Kuidas minust sai HAPKOMAH”. Katarina Tomps tutvustab Misanzeni ühenduse lavastust „Sõsara sõrmeluud”, Riina Oruaas annab ülevaate festivalist „Tartu interdistsiplinaar”. Heleri All uurib kirjeldustõlke olukorda ja tulevikuvõimalusi Eesti teatris, tuginedes oma magistritööle.

Muusikarubriigis vaatleb Mattias Sonnenberg Lewis Carrolli „Alice Imedemaal” mitmekülgset mõju erinevates kunstiliikides, sh teatris, muusikas, kinos ja kujutavas kunstis. Tiina Mattisen jätkab oma põhjalikku ülevaadet ERSO ja Peeter Lilje koostööst, seekord keskendudes hooajale 1986/87. Gina Emerson analüüsib nüüdis­muusika publiku demograafiat, väärtusi ja kogemusi, artikkel on eesti keelde tõlkinud Anneli Ivaste. Tiina Õun jagab muljeid Pärnu muusikafestivalist, tuues esile nii vahetu kogemuse kui järelkuulamise võimalused.

Kinoosas jätkab Lauri Kärk sarja „Kuidas lugeda filmi”, seekord keskendudes montaaži teemale ja arendades varasemates numbrites (nr 9 ja 10) alanud analüüsi. Jaan Kaplinski kirjutab Liivo Niglase dokumentaalfilmist „Keelepäästja”, mis käsitleb keele ja kultuuri säilitamise olulisust ning nendega seotud isiklikke ja ühiskondlikke püüdlusi. Nii põimuvad numbris teatrikriitika, muusikaline ja filmikunstiline uurimus ning ühiskondlikult olulised kultuuriteemad terviklikuks ülevaateks.