Teater. Muusika. Kino 4/2020

„Teater. Muusika. Kino” 2020. aasta neljanda numbri avab Andrus Laansalu essee „Kuidas leiutada normaalsus?”, kus autor mõtiskleb ühiskondlike normide kujunemise ja nende teadliku ümbermõtestamise üle. Rubriigis „Vastab” räägib oma loomeprotsessist muusik ja helilooja Rainer Jancis, Persona grata veerus on fookuses näitleja Janno Jürgens. Teatrirubriigis jagab Meelis Oidsalu oma päevikukatkeid žüriiliikmena, andes ülevaate Eesti teatriaastast 2019. Henri Hütt teeb kokkuvõtte nüüdistantsu arengutest ja suundadest möödunud aastal. Rein Lang käsitleb Kellerteatri ja teiste uute teatrite tegevust ja tähendust Eesti teatrimaastikul, Enn Siimer aga arutleb metakriitika teemal, küsides, kas meie teatrikriitika on maailma parim. Lisaks on numbris koondatud 2019. aasta teatriauhindade ülevaade.

Muusikateemades on avaldatud vestlus Tiiu Levaldi, Taisto Noore ja Tiina Õunaga, kus meenutatakse Georg Otsa rolli Don Juanina ja tema lavateed. Tiina Mattisen jätkab sarja ERSO ja Peeter Lilje koostööst, seekord keskendudes hooajale 1983/84, avades dirigendi professionaalset kasvu ja orkestri loomingulisi saavutusi. Tiiu Levald jagab muusikateatrit ja kriitikat puudutavaid tähelepanekuid, mis põimivad isikliku kogemuse ja kunstilise analüüsi.

Kinoosas kirjutab Elen Lotman filmikunsti ja neuroteaduse kokkupuutepunktidest, uurides loomeuurimuse ja uuriva loomingu seoseid. Tõnis Kark käsitleb Meelis Arulepa ja Karsten Kiilerichi animafilmi „Sipsik”, vaadeldes selle sõnumit ja visuaalset lahendust. Donald Tomberg seob sama teose analüüsi Roland Barthes’i ideedega ja eriolukorra kontekstiga. Mart Kivastik meenutab kirjanik Toomas Hõrakut, jäädvustades tema isikupärast loomelaadi ja eluteed. Nii põimuvad numbris teatrilavade ülevaated, muusikalised mälestused ja filmikunsti süvavaatlused ühtseks kultuuriliseks tervikuks.