Teater. Muusika. Kino 6/2018

„Teater. Muusika. Kino” 2018. aasta kuuenda numbri avab Madis Kolgi arutlus „Kuidas lavastada laastatud metsa?”, mis uurib lavastamisprotsessi ja loomevalikute seoseid sügavate ühiskondlike ja keskkonnaküsimustega. Rubriigis „Vastab” jagab oma mõtteid Läti lavastaja Māra Ķimele, Persona grata veerus on fookuses Helen Rekkor. Teatrirubriigis kirjutab Pille-Riin Purje Eili Neuhausi lavastusest „Lendas üle käopesa” Rakvere Teatris, pakkudes sisulist ja lavastuslikku analüüsi. Kaja Kann ja Annemari Parmakson esitavad kaks erinevat vaadet Kanuti Gildi SAALis toimunud Eero Epneri, Mart Kangro ja Juhan Ulfsaki „Workshopile”, avades nii loovtööprotsessi kui lavastuse vastuvõttu.

Tantsuosa algab Iiris Viirpalu käsitlusega nüüdistantsu hetkeseisust, lähtudes rahvusvahelisest festivalist „Aerowaves Spring Forward”, mis toimus Sofias. Mattias Sonnenberg vaatleb Tennessee Williamsi „Tramm nimega Iha” eri kunstiliikide kaudu — teatrilavastustes, muusikas, filmis ja kujutavas kunstis. Muusikarubriigis jätkab Ines Reingold-Tali oma uurimust elektroakustilise visuaalsuse ja helikunsti teemal, otsides vastust küsimusele „Muusika — quo vadis?”. Kristel Pappel tutvustab festivalil „Virmalised” esitatud manifesti ning selle mõju muusikamaastikule. Avaldatakse ka Eduard Tubinale saadetud kirju sarjast „Kallis vana sõber…”, mis avavad helilooja loomingulist ja isiklikku tausta.

Kinopeatükis jätkub intervjuu Liivo Niglasega, mis algas eelmises numbris. Silver Vahtre kirjutab Manfred Vainokivi dokumentaalfilmist „Elagu skandaalid ja kollased sandaalid”, mis portreteerib Leonhard Lapinit. Kerttu Soans tutvustab Kullar Viimse filmi „Jagatud valgus” Dolores Hoffmannist, rõhutades filmi intiimset ja kunstilist lähenemist. Sandra Jõgeva arutleb dokumentalistikaga seotud eetiliste küsimuste üle filmi „Armastus…” näitel. Animafilmi tuleviku ja võimaluste üle peetakse vestlusringi, kus osalevad Mari Laaniste, Karlo Funk, Kaarel Kuurmaa, Vallo Toomla ja Donald Tomberg. Ulla Kattai käsitleb Ülo Pikkovi loomingut ja animatsioonimälu, Agne Nelk aga analüüsib Pikkovi filmi „Tühi ruum”, tuues esile selle metafoorilise ja visuaalse keele.