Teater. Muusika. Kino 6/2022

Ajakirjanumber koondab teatri, muusika, kino ja tantsu käsitlused üheks terviklikuks ülevaateks. Väljaande avab veerg, kus toimetus asetab vaatepunkti tänasesse kultuuriprotsessi ja selle ajaloolistesse kontekstidesse. Jätkuvad rubriigid „Vastab” ja „Persona grata” ning valik ajaloo- ja arvamuslugusid, mille kõrval on arvustused uuematest lavastustest ja etendustest. Nii liigub number rubriigiti: esmalt raamib üldisema seisukorra avaveerg, seejärel astuvad vaheldumisi sisse intervjuud, portreed ja temaatilised esseed, ning lõpetuseks moodustavad rütmi teatrikunsti, muusikateatri ja tantsu ülevaated. Rõhk on tekstidel, mis seovad konkreetse lavastuse või sündmuse laiemate töövõtete ja süsteemide kirjeldusega, nii et lugeja saab kätte asjaosaliste vaate ning selle toimimise tingimused.

Autorite ja teemade valik on mitmekesine. Mart Sander jätkab filmitööstuse ajaloolist käsitlust tekstiga „Film kui Wunderwaffe II: Saksa filmitööstus aastal 1945”, kus joonistub välja tööstuse kriisifaasi loogika. Leino Rei vestleb Jana Tuminaga artiklis „21. sajandi nukunäitleja”, keskendudes näitlejameisterlikkuse muutustele visuaalteatri kontekstis. Aare Rander kirjutab sarjas „Soome Rahvusballett 100 II” külma sõja aastate institutsioonidest ja juhtide vahetumisest. Anu Ruusmaa käsitleb Tiit Härmi balleti „Õhtused majad” lavastuslikke valikuid ja Mahleri muusikale toetuvat dramaturgiat. Intervjuurubriigis „Vastab Elen Lotman” kujuneb kahes osas vestlus filmioperaatori töö, IMAGO mitmekesisuse teema ja uute projektide (sh „Tagurpidi torn”, „Konteiner”) üle; küsitlejatena on tekstis kohal Johannes Lõhmus ja Donald Tomberg. Avaveerus esitab Madis Kolk mõtteid mineviku kogemuse kasutusest tänaste valikute taustana, seades fookusesse vastutuse ja mõõtkava küsimused. Portreelõigus „Persona grata” on tähelepanu all Jarmo Reha kui loojapersoon ja tema töömeetodid.

Number töötab lugejale teejuhina: iga tekst määratleb oma objekti (lavastus, institutsioon, isik, protsess), sõnastab allikad ja toimemehhanismid ning seob detaili praktikaga. Kogumiku ülesehitus laseb jälgida, kuidas kunstivormid nihkuvad eri väljades: teater suhestub haridus- ja rahastusraamidega, film liigub tootmise, gildi ja rahvusvahelise koostöö teljel, tants kirjeldab institutsioonide kestlikkust ja repertuaari kujunemist. Arvustused ja vestlused hoiavad teksti tasakaalu: hinnang põhjendatakse lähivaatluse, tööriistade ja kavatsuse kaudu. Nii saab lugeja numbrist töövahendi, millega selgitada teose tasandil tehtud valikuid ning nende mõju laiemale arusaamale sellest, kuidas kultuur ruumis ja ajas toimib.