Teater. Muusika. Kino 7-8/2020

„Teater. Muusika. Kino” 2020. aasta topeltnumbri 7–8 avab Ave Taaveti kirjutis „Kallis kadunuke”, milles autor mõtiskleb kaotuse ja mäletamise teemadel. Rubriigis „Vastab” räägib oma loomingulisest teest näitleja Aarne Soro, Persona grata veerus on fookuses pianist Hando Nahkur. Teatrirubriigis jagab Luule Epner tähelepanekuid teatrikriitika hetkeseisust ja toimemehhanismidest. Ardo Ran Varres uurib Eesti sõnateatri muusikalist kujundust ja originaalmuusikat, avades selle rolli lavastuste meeleolu ja tähenduse loomisel. Karin Allik analüüsib Uku Uusbergi lavastust „Päikese lapsed” Eesti Draamateatris, keskendudes kehade ja klasside kujutamisele. Triin Truuvert vaatleb Kinoteatri dokumentaalfilmi „Aasta täis draamat” kui eksperimendina sündinud teatriprojekti tagajärge ja mõju.

Tantsuosas kirjutab Heili Einasto Paul Taylori tantsukompanii loomingust ja tantsupärandi säilitamise väljakutsetest, tuues esile kohtumise trupi loomingulise pärandiga. Muusikarubriigis käsitleb Tõnn Sarv vendluse revolutsiooni ideed Richard von Coudenhove-Kalergi filosoofia ja selle praktilise rakendatavuse valguses. Hando Nahkur arutleb Erkki-Sven Tüüri klaverisonaadi ja John Adamsi teose „China Gates” ühisjoonte üle, Tiiu Levald aga tutvustab Mart Saare soololaulude kogumikke, mis toovad rahvusromantilise pärandi uues kuues kuulajateni.

Kinopeatükis meenutab Madis Kolk Sulev Teinemaad kirjutisega „Narratiiv lõppes, lugu mitte”. Enn Säde alustab sarja „Vaikiv film tahab häälitseda”, keskendudes helifilmi sünnile. Donald Tomberg kirjutab nii revüüst kui ka animatsiooni hetkeseisust ja arengusuundadest, sidudes need rahvusvahelise filmielu kontekstiga. Eesti Animatsiooni Liidu pöördumine ning Priit Pärna, Olga Pärna ja Kalev Tamm kirjutised käsitlevad animatsioonivaldkonna väljakutseid, e-olevikku ja töökorralduse muutusi. Lõpuks vastavad mitmed tuntud Eesti animaatorid ja Eesti Filmi Instituut ühisele küsimusele, kaardistades nii loomekeskkonna kui tulevikuperspektiivid.