Raamat on hetkel otsas
Jäta oma e-postiaadress ja teavitame Sind kui raamat uuesti müüki tuleb!
…
Teater. Muusika. Kino 7-8/2021
Teater. Muusika. Kino 7-8/2021
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused:
- Kultuurileht | 2021
- 0 lk | Pehmekaaneline | 160 x 230 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
2021. aasta juuli–augustikuu ajakirja Teater. Muusika. Kino number algab Pille-Riin Purje artikliga „Viimase etenduse erikaal”, millele järgneb intervjuu kirjaniku ja dramaturgi Martin Algusega. Persona grata rubriigis on seekord esiplaanil näitleja Evelin Seppar. Teatriosas uurib Raili Lass draamatõlke nüansse, võttes näiteks Martin Alguse tõlgitud ja Vanemuises lavastatud „Pangaröövi”. Riina Oruaasa saatesõna juhatab sisse Tartu Ülikooli teatriteaduse tudengite etenduseanalüüsi esseed lavastuse „Mitte midagi” kohta: Karmen Juhkam vaatleb eksistentsialistlikke motiive, Johanna Rannik käsitleb loobumise teemat tegelaste kaudu ning Kelly Kittus analüüsib lavastuse märgisüsteeme ja kultuurilisi viiteid. Veiko Märka arutleb, kas film võib teatri „tappa”, võrreldes samu teoseid laval ja ekraanil.
Tantsurubriigis vestlevad Eve Mutso ja Anu Ruusmaa rolliloomest balletis, avades loomingulise protsessi eri etappe. Muusikateemades kõlab küsimus „Quo vadis, eesti muusika?”, mille üle arutlevad LHV konkursi žürii liikmed Helena Tulve ja Iris Oja. Mirje Mändla annab ülevaate Eesti muusika päevadest / Baltic Music Days 2021, mis kandsid pealkirja „DNA”, Tõnn Sarv analüüsib Balti nüüdismuusika kõlapilti ja arengusuundi. Anne Aavik jätkab arutelu ooperilavastuste kohta, mis lähtuvad filmikunsti klassikast, sidudes visuaalsed ja helilised tõlgendused.
Kinoosas teeb Tõnis Rätsep ettepaneku, kuidas ületada kultuurielus püsivat „külmutatud konflikti”. Kaupo Meiel käsitleb René Vilbre mängufilmi „Eesti matus” kui rahvuslikku peaparandust. Liivo Niglase intervjuus räägib Valentin Kuik oma lähenemisest dokumentalistikale, kus püütakse kohalike elu võimalikult vähe häirida. Liis Nimik jätkab varasemates numbrites alustatud mõtisklust filmi nähtamatusest ja juhuse rollist, Harly Kirspuu alustab esseesarja „Nullkultuur ja selle õied”. Andres Mesikepp jätkab uurimust film noir’i elementidest sõjajärgses eesti mängufilmis, jõudes oma sarja viianda osani. Nii koondab number eri kunstivormide analüüsid, intervjuud ja loomingulised käsitlused mitmekihiliseks kultuurilõikeks.
