Teater. Muusika. Kino 9/2018

2018. aasta üheksas ajakirja Teater. Muusika. Kino number algab Madis Kolgi mõtisklusega „Vigade parandus”, millele järgneb intervjuu näitleja ja lavastaja Juhan Ulfsakiga. Persona grata rubriigis tutvustab Kristjan Suits loomingulisi ja isiklikke suundi. Teatriteemades käsitleb Annemari Parmakson XV rahvusvahelist etenduskunstide festivali „Baltoscandal”, vaadeldes meelteteatri võimalusi vastusena publiku vajadusele vahetu kogemuse järele. Oliver Issak arutleb uudsuse loomise ja ära tundmise üle avangardis, Kaja Kann aga uurib, kas parim kriitik võib olla vaikiv kriitik, otsides ideaalse kriitiku olemust ja rolli.

Muusikarubriigis jagab Liis Kolle muljeid Ungari Riigiooperist ja annab sissevaate hõimurahva ooperikultuuri eripäradesse. Timo Lipponen analüüsib XXV Haapsalu vanamuusikafestivali arengut ja suunda. Eevalt Turgani ja Eduard Tubina kirjavahetuse sari jätkub kolmanda osaga „Kallis vana sõber…”, pakkudes muusikaloolist ja isiklikku pilku kahe muusiku suhtlusele. Hirvo Surva intervjuu teine osa, alustatud varasemas numbris, toob esile dirigendi vaated ja kogemused koorimuusikas.

Kinoosas kirjutab Mihhail Lotman Armando Iannucci mängufilmist „Stalini surm”, avades selle poliitilist satiiri ja ajaloolise konteksti käsitlust. Monika Tenno vaatleb Aleksander Proškini filmi „Ela ja mäleta”, mis kujutab sõda ilma liialdatud paatoseta. Katre Pärn alustab artiklisarja filmide pikkusest, keskendudes seekord täispika mängufilmi valmimise protsessile ja kestuse mõjule. Nii pakub väljaanne järjekordse läbilõike teatri, muusika ja kino aktuaalsetest teemadest, põimides arvustused, intervjuud ja teoreetilised käsitlused.