Teater. Muusika. Kino 9/2020

Ajakirja „Teater. Muusika. Kino” 2020. aasta septembrinumbris on keskmes kultuuriellu ja loomingulisse protsessi sekkunud pandeemia mõjud ning sellest tulenevad uued väljendusviisid. Avaveerus arutleb Madis Kolk viiruse pakutud võimaluste üle, vestlusrubriigis räägib muusik ja dirigent Jaan-Eik Tulve oma loomingulisest teekonnast. „Persona grata” tutvustab lavastaja ja dramaturg Artjom Astrovi tegevust. Teatriplokis käsitleb Maris Johannes Kaarin Raidi, Priit Pedajase ja Peep Maasiku lavastusi, mis põhinevad Peet Vallaku teosel „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas”, Kaja Kann jagab muljeid teatrifestivalilt „Baltoscandal” Rakveres. Kirsten Simmo vaatleb Eesti laste- ja noorsooteatri hetkeseisu, sh NUKU teatri muutumist Noorsooteatriks, ja analüüsib suvise mängukava eripära.

Muusikarubriigis annab Timo Lipponen ülevaate Haapsalu vanamuusikafestivalist 2020, mille kava tõi kokku eri ajastute ja stiilide interpreteeringuid. Jüri Reinvere mõtiskleb Krzysztof Penderecki loomingu ja isiku tähenduse üle, põimides helilooja eluloo ja Poola 20. sajandi kultuuriloo. Tiiu Levald keskendub veebikontsertidele ja -etendustele, mis koroonapiirangute ajal pakkusid publiku ja loojate vahel uusi kokkupuutepunkte. Artiklid toovad esile, kuidas muusika ja etenduskunstid leiavad väljundeid ka olukordades, kus tavapärased lavavormid on piiratud.

Filmirubriigis arutleb Lauri Kärk filmi lugemise ja kaadri analüüsi teemal, Tõnis Kark käsitleb Janno Jürgensi mängufilmi „Rain”, otsides selle poeetikat ja narratiivset eripära. Enn Säde jätkab helifilmi ajaloo käsitlust, keskendudes helifilmi sünnile, Marko Raat aga mõtiskleb dokumentalistika poliitiliste ja konjunktuursete tahkude üle. Koos moodustavad need käsitlused ajakohase läbilõike, kus peegelduvad kultuurivaldkondade kohanemisvõime, loominguline järjepidevus ja kunstiliste vormide mitmekesisus kriisiaja tingimustes.