Eesti ortograafia

Tiiu Ereldi „Eesti ortograafia“ on normatiivne käsiraamat, mis süstematiseerib eesti keele õigekirjareeglid ning selgitab nende rakendamise aluseid. Teos lähtub eesti kirjakeele normist ja selle arendamise põhimõtetest, pakkudes ülevaadet õigekirja tähtsamatest valdkondadest: häälikuühendite märkimine, suur- ja väiketähe kasutus, kokku- ja lahkukirjutamine, kirjavahemärgistus ning sõnade käänamine ja pööramine kirjaviisis. Rõhk ei ole ainult reeglite esitamisel, vaid ka nende põhjendamisel keelesüsteemi ja keelekasutuse loogika kaudu. Käsitletakse nii üldreegleid kui ka erandeid, mille tundmine on vajalik normikohase teksti koostamiseks.

Raamatus on selgelt eristatud reeglipõhine osa ja näited, mis aitavad illustreerida keelenähtuste toimimist kontekstis. Erelt ei piirdu kehtiva õigekirjareeglistiku esitamisega, vaid käsitleb ka ortograafia arenguloogikat ning normide kujunemist. Eraldi käsitletakse küsimusi, mis on muutunud või mille osas on keelekorralduses toimunud ümberhindamisi. Selles mõttes on tegemist mitte ainult keelekasutuse juhendiga, vaid ka töövahendiga neile, kes tegelevad keele uurimise, õpetamise või toimetamisega. Ortograafia on esitatud kui süsteem, mille eesmärk on keele visuaalse kuju ühtlustamine ja arusaadavuse tagamine.

„Eesti ortograafia“ ei eelda eelnevaid süvateadmisi keeleteadusest, kuid eeldab huvi keelekorralduse ja reeglipõhise keelekasutuse vastu. Raamatu ülesehitus võimaldab nii järjestikust lugemist kui ka valdkonnapõhist navigeerimist. Tegemist on tekstiga, mis ei paku keelekasutajale mitte üksnes vastuseid küsimusele „kuidas kirjutada“, vaid loob arusaama sellest, miks teatud kirjaviisid on kujunenud ja kuidas nad keele süsteemsusesse sobituvad. Ortograafia kui norm ei ole siin esitatud muutumatu struktuurina, vaid süsteemina, mille eesmärk on teenida suhtluse ja selguse põhimõtteid.