Ühe kodanlase pihtimused. I-II

Frankfurdis ma üürisin toa palmiaia lähedal, Liebigi tänaval, ühe rätsepa juures. See oli küürakas mees, minu sissekolimisele järgnenud nädalal ta abiellus. Ta võttis naiseks saleda, pika, mütoloogilisi naisolevusi meenutava naise, ja pulmaööl. rnis möödus minu toa naabruses olevas alkoovis, peksti öösel; küürakas rätsep oli sadist, ta peksis piitsaga oma kahe meetri pikkust abikaasat, noorik oigas peksmise ajal iharalt ja hüüdis öö läbi ekstaatiliseit: "Du bist herrlich!"Ma kuulasin seda iseäralikku pulmaööd huviga, ilma tülgastuseta, ja nagu ma hiljem imestades märkasin, erilise üllatuseta. Kuidagi tundus kõik, mis inimestesse puutus, nii tuttava ja loomulikuna, nii läbielatuna. Seda vaatepunkti ei saa ära õppida, see tuleneb loomulikult hingelaadist. Tiiger sööb liha, Frankfurdi rätsep peksab oma naist, kes korskab sinna juurde iharalt: see on elu, mõtlesin ma vastu hommikut, kui see paar ära väsis ja ka mina magama jäin.See on lugu ühe eurooplase lapsepõlvest, noorusest ja õpinguaastatest Austria-Ungari impeeriumi langemisaegadel, ungari noormehest, kes omandab haridust Saksamaal ja Prantsusmaal.Oma firmamärgiks kujunenud lakoonilise stiiliga, mida vürtsitab soe huumor, kirjeldab Sándor Márai Kaschaus veedetud lapsepõlve, impeeriumi langust ja "metsikuid" 1920. aastaid, mil boheemlasest peategelane ajakirjanikuna Euroopas rändas."Ma tahan siin tõtt kirja panna. Ma harjutan end tõega nagu raskelt haige, eluohtliku, kibeda ravimiga, võib-olla see tapab, aga võib-olla aitab, tegelikult ei ole mul midagi kaotada. Tõde on see, et ma ei saa oma hingelaadis, oma saatuse pöördes kedagi süüdistada."