Kahekõne ajaga

Kunagi kui kirjutasin Uldis Berzinšist, nimetasin ma teda alkeemikuks ja mustatööliseks. Alkeemikuks, kes eluaeg otsib mitte filosoofilist, vaid filoloogilist kivi – sõna, mis on kullast ja annab kuldse sära tervele luuletusele. Mustatööliseks, kes sorib kõikevõimalikes keeltes ja kultuurides, otsib vastastikuseid seoseid ja tahub juhuslikult kokkulangevatest häälikutest uusi, vahel täiesti paradoksaalseid mõtteid. Sõna on Uldise paatose allikas. Morfoloogiat, etümoloogiat tajub ta kui elavat, peaaegu bioloogilist protsessi. Kui mõnele teisele luuletajale on sõna vaid viimane aste, mis väljendab tema inspiratsioonilendu, siis Uldisele on sõna alfa ja oomega…