Eilse päeva saar

Umberto Eco romaan „Eilse päeva saar“ on 17. sajandisse paigutatud filosoofiline seiklus, milles põimuvad ajalooline täpsus, teaduslik spekulatsioon ja peen iroonia. Teose peategelane, noor aadlimees Roberto della Griva, satub laevahuku järel üksinda mahajäetud laevale, mis on ankrus troopilises laguunis, nähtaval teiselt kaldalt, kuid pääsematult eemal. Laev, millele ta on sattunud, on jäänud kummitavaks jäänukiks teaduse ja võimuiha vahelisest eksperimendist, ning Roberto on sunnitud oma üksilduses tegelema nii mälestuste, uskumuste kui ka kujutlusvõimega. Nii avaneb lugejale keerukas sisevaade inimese püüdlustest mõista maailma – ajas, ruumis ja mõtetes.

Romaani keskne mõtteliin käsitleb 17. sajandi suurt teaduslikku küsimust – kuidas määrata täpselt pikkuskraadi, mille lahendamine oli tollal riikliku tähtsusega. Eco kasutab seda kui metafüüri isikliku ja universaalse otsingu kirjeldamiseks: aja ja koha tunnetamine, orientatsioon omaenese elus ja ajaloos. Roberto heitleb mälestustega oma kaksikvennast, kelle olemasolu ta kahtluse alla seab, ning üritab mõista maailma, kus usaldus teaduse, usu ja iseenda vahel on pidevalt kõigutatud. Tekst on külluslikult ladinakeelsete tsitaatide, filosoofiliste arutluste ja baroksete keelepööretega – Eco on teadlikult keerukas ja mänguline, nihutades narratiivi piire.

Umberto Eco (1932–2016) oli itaalia semiootik, kirjanik ja mõtleja, keda tuntakse eelkõige romaanide poolest, mis ühendavad süvitsi mineva intellektuaalsuse ja ajaloolise kujundikülluse. Tema tuntumaid teoseid on „Roosi nimi“ ja „Foucault’ pendel“, kuid „Eilse päeva saar“ näitab teist palet – isoleeritud inimese sisemaailma, mida peegeldavad teaduse ja ajalooga seotud sümbolid. Eco ei paku lihtsalt lugu, vaid üleskutset mõtiskleda aja, mälu ja tõe üle, tehes sellest romaanist pigem meditatsiooni kui klassikalise seiklusloo. Teos sobib lugejale, kes naudib keelelist tihedust, kultuurilisi viiteid ja mõistatuslikku jutustust.