Põliskevad

Viivi Luige luulekogu „Põliskevad“ avab autori loomingus uue etapi, kus hingevalu ja sisemised vastuolud saavad sõnastatud senisest jõulisemalt ja selgemalt. Kui varasemates tekstides domineeris monoloogiline toon, siis siin hakkavad kõlama dialoogid ja vastandused, mis annavad kogu tervikule elavama ja mitmekihilisema ilme. Luuletuste maailm on täis inimese ja looduse põimumist, kus aegade vaheldumine muutub sümboliks sisemisele otsingule ning elu igavikulisele rütmile. Teos pälvis oma ilmumisajal kriitikute ja lugejate tähelepanu ning sai tunnustuseks ka kirjanduspreemia.

Kogu keskmes on inimese haprus ja samas sisemine tugevus, mida autor esitab vaheldumisi leebes ja karmis võtmes. Luuletused liiguvad sujuvalt isiklikult tasandilt üldinimlike küsimusteni, asetades kõrvuti igapäevased kogemused ja eksistentsiaalse kaalu. Looduse, eriti aastaaegade motiivid annavad tekstidele rütmi ja korduse, luues samas pidevat muutumise ja kestmise tunnet. Luule muutub kohati proosalisemaks, kuid see toob tekstidesse just selgust ja otsekohesust, mis tugevdab nende mõju.

Viivi Luik on Eesti kirjanduse üks silmapaistvamaid autoreid, kelle looming hõlmab nii luulet kui ka proosat. Tema poeetiline hääl kujunes välja 1960.–70. aastatel ning „Põliskevad“ tähistab olulist sammu tema küpsemises kirjanikuna. Hiljem on ta kirjutanud ka proosateoseid, mis on tõlgitud paljudesse keeltesse ja pälvinud rahvusvahelist tunnustust. Luige loomingut iseloomustab tähelepanu elu sügavamatele küsimustele, oskus siduda isiklik kogemus ajalooliste ja ühiskondlike teemadega ning keeleline täpsus, mis on teinud temast ühe mõjukama hääle eesti kirjanduses.