Taevaste tuul. Teine luulevihik

Viivi Luige „Taevaste tuul. Teine luulevihik“ on autori varase loomingu teine kogumik, milles süveneb veelgi tema poeetiline maailmatunnetus ja kujundikeele isikupära. Luulekogu jätkab debüütvihikus „Pilvede püha“ esile kerkinud teemade – looduse, aja ja inimese sisemaailma – mõtestamist, ent teeb seda küpsemas, rohkem kontsentreeritud vormis. Luige luuletustes peegelduvad noore autori tundlikkus, vaimne valvsus ja keeleline täpsus, mis seovad igapäevased tähelepanekud suuremate, sageli metafüüsiliste küsimustega. Tema tekstides leidub vaikset pingsust ja sisemist rütmi, mis loob lugejale võimaluse kuulata nii loodust kui iseennast.

Luulekogu on üles ehitatud sisemise järjepidevusega, kus üksikud tekstid moodustavad tervikliku poeetilise kaare. Tuuletaju ja ilmastikunähtused on sagedased motiivid, mille kaudu autor väljendab nii vaimseid kui emotsionaalseid seisundeid. Looduspildid ei ole pelgalt illustratiivsed, vaid muutuvad sisemise kogemuse peegliteks. Luige kujundid on selged, ent mitte üle seletatud, jättes ruumi lugeja isiklikule mõtestamisele. Tekstides põimuvad ajatu ja hetkeline, isiklik ja üldine – sageli paari salmiga saavutatakse atmosfäär, milles on tunda nii nooruse ebakindlust kui esimesi aimdusi maailmast kui lõputust liikumisest ja muutumisest.

Viivi Luik (sündinud 1946) on üks olulisemaid eesti luuletajaid ja proosakirjanikke, kelle loomingut iseloomustab keeleline tundlikkus, filosoofiline sügavus ja kunstiline terviklikkus. Ta avaldas oma esimese luulekogu 1965. aastal ning kuulub põlvkonda, kelle hääl hakkas kostma ajal, mil nõukogude kultuuriruumi vaimsus otsis uut väljendusvormi. „Taevaste tuul“ kinnitas tema positsiooni noore, ent tähelepanuväärselt selge ilmega autorina. Hilisemal loomingul on olnud püsiv mõju eesti kirjanduspildile, ent juba selles varases teoses on tunda tema tulevase loomingu põhitoone – ajatunnetust, sisemist kompassi ja keelelist täiusetaotlust.