Anasta

Vladimir Megre romaan „Anasta” kuulub sarja „Venemaa helisevad seedrid” viimaste osade hulka ja jätkab ideoloogilist ja mütoloogilist maailma, mille keskmes on taigast pärit erak Anastasia. Selles osas kohtab lugeja taas peategelast, kes pärast pikka vaikust on valmis jagama uusi teadmisi, seekord juba oma tütre Anasta kaudu. Teos keskendub maailma vaimsele taastamisele läbi lapse silmade ja teadvuse, mis pole veel reostatud tsivilisatsiooni segadustest. Järgides sarja varasemaid jooneid, sisaldab see mitmesuguseid filosofeerivaid arutlusi inimolemuse, ühiskonnakorralduse ja looduslähedase eluviisi üle.

Romaani sündmused kulgevad paralleelselt reaalse ja vaimse maailma vahel, rõhutades teadvuse jõudu ning üksikisiku rolli kollektiivse saatuse kujundamisel. Anasta kui sümbol esindab uut inimtüüpi – last, kes sünnib teadmisega looduse harmooniast ning võimest elada kooskõlas universaalse tarkusega. Megre toob esile, kuidas inimkond on end ise oma teadmistega sidunud materiaalse maailma külge, kaotades ühenduse loomulike ja vahetute tõdedega. Tütar kui ideeline järglane ei esita lihtsalt uusi küsimusi, vaid suudab oma olemusega näidata vastuseid, mis täiskasvanud maailmale sageli kättesaamatuks jäävad.

Vladimir Megre, endine ettevõtja ja ärimees, muutus 1990. aastate keskel tuntuks tänu oma kirjutistele erakust nimega Anastasia, kes tema väitel elab Siberi metsades ja jagab iidseid teadmisi inimeseks olemise ja universumi kohta. Tema raamatud on pälvinud laialdast tähelepanu ning kujundanud erilise lugejaskonna, kes otsib vastuseid nii vaimsest kui praktilisest maailmakäsitlusest. Megre looming on tekitanud hulgaliselt arutelusid uue ajastu vaimsuse ja ökoühiskondade teemadel ning mõjutanud mitmete kogukondlike liikumiste teket eri maades.