Karvamüts

Vladimir Voinovitši romaan Karvamüts kujutab nõukogude kirjandusmaailma väikest, kuid kõnekalt paljastavat episoodi. Peategelane Jefim Semjonovitš Rahlin on aastaid Kirjanike Liidu liige, kelle raamatud on korrektsed, ideoloogiliselt laitmatud ja sisult tuimad. Ta on ehitanud oma väikese karjääri üles sellele, et ei tekita pahameelt ega riski millegi uuega. Kui selgub, et kirjanikele hakatakse jagama karvamütse, mis tähistavad vaikset tunnustust ja staatust, saab sellest Rahlini jaoks sündmus, millest sõltub tema eneseväärikus ja koht süsteemis.

Mütse jagatakse hierarhiliselt: kehtib arvestus liikmestaaži, tiitlite ja ametikohtade järgi, kõige väärtuslikumad saavad haruldastest nahkadest peakatted, tavaliikmetele jääb tagasihoidlikum kraam. Rahlin on veendunud, et tema aastad liidus ja kümned probleemitud tekstid tagavad vähemalt soliidse keskmise. Kui ta kuuleb, et talle on määratud müts, mis on tehtud keskmise karvapikkusega kassi nahast, laguneb tema hoolikalt hoitud rahulikkus. Algab mütsiodüsseia: jutud käikudest kabinetti, alandlikest palvetest, vaiksetest intriigidest ja enesepettusest, mille käigus ükskõikne süsteem ja väike inimene üksteist peegeldavad. Satiiriline lugu näitab, kuidas välise sümboli nimel hajub moraalne selgroog ja enesetaju.

Vladimir Voinovitš oli vene proosakirjanik ja satiirik, kelle loomingus põimuvad argised detailid ja poliitiline teravus. Ta sattus Nõukogude Liidus varakult vastasseisu võimuga, tema tekste levitati samizdatis ning tal tuli lõpuks kodumaalt lahkuda. Voinovitš on tuntud eeskätt teoste Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused ning Moskva 2042 kaudu, eesti keeles on lisaks ilmunud jutustused Meie elame siin ja Tahan olla aus. Karvamüts sobitub tema loomingu üldisesse ritta kui lühem, kuid selge näide sellest, kuidas võimustruktuur ja inimese soov tunnustuse järele muudavad argise olukorra eksistentsiaalseks lõksuks.